30.03

Merhaba!

Kas ma olen juba maininud, et öösiti oleme siis magusaks suu täieks sääskedele?
Me rõdu ust väga lahti ei hoia, sest sellel pole võrku ees, aga ikkagi on neid nii palju. Kahtlustame, et need paharetid hiilivad ventika kaudu sisse. Mul õnneks nende hammustused sügelema ei hakka, aga Marianne on see-eest nende ohver. Naersime, et kui vaja mehi eemale peletada, siis ta võib neile oma käsi näidata.

Hommikul haiglasse jalutades nägin ära ka kohaliku teo. Laupäeva õhtul pimeduses itaallased astusid nende peale, kogemata muidugi, aga mõnus lirts käis.
Tegin empsile pildi ka.

Peaks veits oma osakonnast ka rääkima. Nagu aru olete saanud, siis me oleme operatsioonide blokis.
Kõige pealt sisenedes koridori, kust saab tualetti ja garderoobi, peame jalga panema sinised sussid, enne kui ületame rohelist joont. See järel võtame kapist omale puhta vormi (luban, et teen sellest ka pilti). Seejärel suundume garderoobi. Riided vahetatud, vahetusjalatsid jalas peame pähe panema ühekordse kaitsemütsi ning ette maski ja olemegi valmis sisenema pikka koridoride laborünti.
Meie peseme alati oma käed ka ära, aga teiste kohta ei oska seda kommenteerida. Nemad teevad seda ilmselt enne operatsioone. Vähemalt oleme näinud, kuidas enne opiga ühinemist õde, arst või abiline on oma käed ära pesnud ja teostanud antiseptika. Nii palju kui oleme suutnud välja uurida, siis seal asuvad uroloogia, neuroloogia, kardioloogia, nina-kõrva-kurgu ja ilmselt ka palju teiste osakondade operatsiooni toad. Uroloogial on kaks ruumi operatsioonideks ning neid on ühendamas väike kabinett. Õde paneb steriilseid laudasid instrumentidega valmis ühes kõrval toas, kust siis viiakse laud mõlemasse ruumi. Samuti saab mõlemast ruumist kohta, kus on võimalik teha käte hügieeni.
Selline kerge ülevaade.

Täna nägime jälle, kuidas eemaldati põiest kasvajat. Seekord oli pilt päris jube. Kui siiamaani on asi tundnud väga lihtne ja kasvaja muhukesed pisikesed, siis nüüd oli neid igalpool, palju ja suured. Patsient ise nägi väga kabe välja.
Teises ruumis toimus 7 tunnine opp, millest vaatasime ise kahte tundi. Nägime, kuidas kõhuõõnes õmmeldi midagi kinni. Kuna me ei olnud seal oma arstiga, siis pole halli aimugi, millega võis tegu olla. Äkki võib seda nimetada laparoskoopiliseks, tuginedes google'le, pole õrna aimugi. Kõhuõõnde oli viidud läbi väikese ava kaamera, instrumendid õmbluste teostamiseks. Igatahes väga huvitav vaatamine.
Süüa saime seekord spagetivormi ja supp/kastet lihapallidega ja mahlase õuna. Sööklas on eraldi inimesed, kes jälgivad, et laual oleks olemas täis kauss saia, kann külma vett ning inimene, kes koristab laualt tassid. Nad kõik kannavad viigipükse ja triiksärki, nagu teenindaks restoranis, kuigi söökla on suur ja rahvast liigub palju ning toitu sööme naljakatelt alustelt (luban, et teen sellest ka pilti).

Ühikas otsustasime teha pesupäeva. Siin on keldrikorrusel olemas pesuruum neljale pesumasinale ja kolmele hiiglaslikule kuivatile. Maksma läks see 5 liiri, pesime Mariannega kahekesi oma asju. Ütleme, et peaaegu poole odavam kui Tartus asju pesta.

Täna oli lebo päev. Pole vaja koguaeg ka igale poole tormata ja asjatada.

Kirjutamiseni!

27-29.03

Reede 27.03

Tatsasime rõõmsal sammul oma kolmandale praktika päevale. Saime oma kapi kätte ja liikusime oma opiblokki ja mida ei olnud, olid opid. Toimus mingisugune suur puhastus. Kõik masinad olid ruumidest välja toodud ja töötajaid liikus minimaalselt ringi. Üks abiline märkas meie küsimärke täis nägusid ja ütles, et oppid hakkavad alles peale lõunat. Vahetasime riided ära, võtsime Starbucksist külma joogi ning suundusime järve poole. See tee, mille Pillega eelnevalt välja olime vaadanud viiski meid selle imelise veekogu äärde.

Tee alla järve äärde oli lihtne, aga pärast üles tulek ja väljas üle 20 kraadi sooja. Võttis selja märjaks ja näo punaseks küll.
Seal järve ääres peesitasime pea, et kaks tundi.

Pildid on telefoniga tehtud, seega mitte kõige parem kvaliteet. Nagu väike laps ma pidin selle suure kõrkja omale saama, Pille tugev eesti naine murdis mulle ühe :D
Kella 12'ks läksime haiglasse sööma. Mul käed punakad, Pillel ja Mariannel ninad punased. Päike ilmselgelt võtab!
Saime süüa midagi pikapoisi taolist, kartulipurtu mega väikse lusika täie ja tangudega? suppi, mis meenutas jahu kastet ja türgi magustoitu. Käisime õhtul ka seda veel söömas kahe teise erasmuslasega- üks oli poolakas ja teine rumeenlane.
Haiglas nägime ühte operatsiooni. Meesterahval oli algselt eesnäärme vähk ja kuna metastaasid hakkasid levima, siis tehti otsus eemaldada talt testised. Jällegi väga huvitav vaatamine.
Peale seda teised tüdrukud läksid poodi kartulit ostma ja mina sain ühe kohaliku peer studentiga kokku, kellega olime enne siia tulekut fb's suhelnud. Jagas mulle väärt informatsiooni ja ajasime niisama juttu.
Õhtuks olid ühika erasmuslased korraldanud mineku linna klubisse. Meile tuli ühikasse järgi buss, mis tõi pärast koju ka. Klubi ees oli omanik vastas, kes surus meie kõigiga kätt ja kutsus sisse. Klubi suurema osa rahvast moodustasid usa sõdurid, kelle baas pidi kuskil seal lähedal olema ja meie, mõned kohalik ka. Tantsuplats nägi täitsa okei välja, wc jalutas ringi selline u 7 cm pikkune sajajalgne, suitsuruumi aknad olid kaetud kiledega ning sai minna veel suurele katuse terassile, kust oli päris äge vaade raudteele, kahjuks ei teinud pilte. Klubis oli veel fotograaf, kelle käe otsas istus mingisugune kakuline, sain teda oma käe peale ka. Nii äge! Aa ja suitsuruumis oli selline natuke kõrgem väike nurgake, kus lambist tuli laest vahtu. See oli nii randoomne. Erasmuslased on siin väga sõbralikud ning võtavad kiiresti omaks.

Laupäev 28.03

Vihma sajab, seega keegi ei viitsi tulla meile linna tutvustama ja lähme jälle ise kolama. Marianne polnud veel linna näinudki. Marianne ostis omale kebabi 5 liiri eest. Mega odav ja maitsev! Jalutasime lihtsalt edasi tagasi mingisugusel tänaval. Õhtul hiljem käisime Pillega ja itaalasetega linnas söömas. Esines Türgi bänd, rahvas laulis ja tantsis kaasa. Söögid olid väga head. Kui bänd ei esinenud, siis lasti tümpsu. Natuke häiris, et liiga kõvasti oli ja jutu ajamine sellevõrra keerulisem, aga saime hakkama. Tagasi tulime öösel taksoga. Tavaline neljale kliendile mõeldud takso. Meid oli kaheksa ja me tulime campusesse tagasi ühe taksoga. Tuleb välja, et siin ei ole piiri, kui palju inimesi võib autos olla. Ees istus ühe kuti süles kaks inimest ja taga oli meid viis. Õnneks oli takso kõrge laega ja sõitis ettevaatlikult. Tavaliselt seda mootoriga masinad ei tee, valgusfoore nende jaoks nagu ei eksisteerikski. Suurem osa autosid on valget värvi, harva näeb midagi muud.

Pühapäev 29.03

Shoppama, shoppama!
Võtsime ette Mariannega tee kaugele kaugele kaubanduskeskusesse nimega Optimum.

See on outlet kaubanduskeskus, seega sai näha väga palju kallite firmade poode ning tavalisi lihtsaid poode suurte soodukatega. Midagi palju ära ei ostnud- ühe pluusi ja teksad ning läks maksma 14 euri umbes.

Seest nägi ilus välja.
Sõime lõunat õues kolmandal korrusel, kust oli vaade mošeele, mis on üks suuremaid Türgis- Sabanci Merkez Camii.
Nüüd tuleb hästi palju pilte sellest :D

Me seekord sisse ei hakanud minema, kuna mul ei olnud salli. Tuleme kindlasti tagasi!
Saamine tagasi ühikasse oli naljakas. Mul polnud halli aimugi, kust võiks bussipeatus olla, mis on suunaga ühika poole. Nuputasin kokku mingisuguse lause, et küsida kust see buss võiks minna, aga saime õnneks ühe inglise keelt oskava noore kuti, kes viis meid ühe bussi juurde, kus sõitsime natuke ja teine kutt viis meid õigesse peatusesse. Elusalt tagasi oma toas. Inimesed on nii abivalmid!

Lõpetuseks näete minu Tupsu ka ära ^_^

Temast võimatu pilti teha, kuna ta ei seisa paigal. Aga no vaadake neid silmi!

Päikest!

26.03

Täna hommikul Tupsu juba liputas mulle saba. Hakkab juba vist aru saama, et ta meeldib mulle :D
Täitsa meeldiv on hommikul jalutada. Tartus oli ikka kooli minek liftiga esimesele korrusele ja kohal. Siin on selline u 10-15 minutit ilma nautimist.
Teine päev haiglas, aga meid juba tuntakse ja tervitatakse. Tuttavad näod on meeldivad. See sama tädi, kes mulle jalatsid muretses, sättis meile kolme peale välja ka kapi, kus saame oma asju hoida. Eile olid väärisasjad taskus ja riided kapi otsas kilekotis, täna samamoodi, homme enam mitte :)
Mida me siis täna nägime ...
1) Retrograadne uretropüelograafia- kontrastainega vaadati lapsel neere ja kusejuha ning tehti röntgen ülesvõte
2) Eesnaha ümberlõikus
3) Nefrektoomia- 11 kuusel lapsel eemaldati vasak neer
4) Põiest kasvaja eemaldamist
5) Endoskoopiliselt eemaldati eesnäärmest ebaloomulikud vohangud

Üks oli põnevam kui teine. Aga uskuge mind, lihtsalt 7h püsti seista ja mitte kui midagi teha on vägagi väsitav. Suvised Karusselli 18h tööpäevad on ka selle kõrval kökimökid.
Oppidest on keeruline rääkida, kui ise ka kõike väga ei mõista. See puhas operatsiooniõde, keda meie jälgida oleme saanud, on väga professionaalne. Arst ei pea instrumenti küsimagi, kui õde juba teab millal õige asi talle ulata. Koostöö sujub siin ideaalselt. Samuti teeb ta väga ilusaid õmblusi. Ruumis on ka jooksupoisid, kes teevad kõike mida neile öeldakse ja koristavad. Nad on ägedad :D
Tänane türgi lõuna oli midagi sellist, mille nime ma tõesti ei tea. Pole aimugi mida ma sõin.
Tänane aeg haiglas läks küllaltki kiiresti.

Ühikasse tagasi jõudsed päevitasin tunnikese meie pisikesel rõdul.
Peale seda läksime Pillega otsima teekest, kust oleks võimalik saada selle ilusa järve äärde. Kõige pealt sumpasime kohalikus võpsis, mis torkis jubedalt. Targemaks ei saanud. Seejärel jalutasime lihtsalt mööda mõistliku teed mööda edasi ja tegime lõpuks campusele ringi peale. Leidsime ka vist tee, kust saab alla, aga kuna väljas hakkas pimedaks minema, siis otsustasime selle seikluse mõneks teiseks korraks jätta.

Ja jälle üks päev läbi...

25.03

Esimene praktika päev- ei tea kas nutta või naerda. Äkki mõlemat korraga?
Meie praktika hakkab olemas esmaspäevast reedeni ja 8.00-15.00. Harjunud 12h tööpäevadega ja rohkemgi ja nüüd järsku 7h. Samuti meie kirurgia praks on opiblokis. Täna vaatasime kokku kolme uroloogilist oppi- radikaalne prostatektoomia, neerukivide purustamine ja tsütoskoopia, mille käigus võeti ka biopsia. Operatsioon, protseduur- kuidas mida võtta, aga huvitav oli igatahes. Oppe näeme veel homme ja reedel ning ka järgmine nädal, alles siis saame osakonda, kus ehk saame võimaluse käe ise ka külge panna. Aga tee selleni, et me saaks ise üldse midagi teha oli päris konarlik. Mitte keegi ei saanud aru meie jutust, milline meie praktika välja peaks nägema. Selle koha pealt ka enda lollus, et Learning Agreementi täpsemalt kirja ei pannud kõike. Pille oli selles osas kõige tublim!
Samuti pidasime kolmekesi maha esimese sõja ja lasime emotsioonid valla. See praktika korraldus keeras meil kõigil närvid krussi ja ütlesime lõpuks kõik kurjalt välja, mida millestki arvame. Praktika eesmärk peaks ikka olema õppimine praktiliselt, mitte lihtsalt vaatlemine jnejne. Leidsime kompromissi- Lets go with a flow. Teeme selle kirurgilise praksi nii ära, kuidas nad meist lõpuks aru said ja mingisuguse lahenduse välja mõtlesid. Midagi paremat ei tohikski enam nõuda, me pole siiski enam Eestis. Loodan, et me kahte türklast ära ei ehmatanud oma eesti keelse vaidlemisega.
Jätkuvalt on inimesed siin uskumatult abivalmid ja lahked. Haiglas üks koristaja(?) tädi otsis mulle opipapud, et ma ei peaks oma tennistega olema. Mulle muidugi meeldib tennistega, kuna siin peab niikuinii ükskõik, mis isiklikud jalatsid sul on, sinised sussid otsa panema. Nende opipapudega pääsen sellest ^_^
Usun, et Linnik oleks meie üle uhke, kui me loetleksime talle ette kõik steriilsuse vead, mida suutsime seal haiglas ja opiblokis silmata. Erinevus meie haiglatega on kindlasti olemas!
Nt'ks lahtise haava juurde jalutas keegi haiglavormis tegelane telefoniga vesteldes, ilma maskita. Ruumi, kus toimub operatsioon, jalutatakse sisse ja välja nagu tegemist oleks tavalise ruumiga. Õnneks enamikel on ikkagi mask ees, aga antiseptika vms? Silma jäi ka ainult arsti käte kirurgiline antiseptika, aga kellegi teisel küll mitte. Samuti nad kasutavad siin riidest kaitsekitleid, mis lagunevad seljas. Ühel arstil läks selga pannes nöör tagant katki ja see teibiti talle lihtsalt selga. Leidlik peab ju olema :)
Ma suutsin käia ka veel neljandal opil, mille kohta mul pole aimugi, mis seal tehti, sest keegi inglise keelt ei rääkinud. Nimelt nimme piirkonnast, isegi täpsemalt ristluu lähedalt eemaldati mingisugune tükike nahaalt. Ma võin ainult aimata, mis see oli, aga ei hakka pakkuma. Kena auk jäi igatahes, kinni õmblemist ma enam ei näinud.

Inimestest rääkides tooks veel välja fakti, et peaaegu kõik uued kellega siis tuttavaks oleme saanud ning küsinud infot millegi kohta näiteks kuidas kesklinna minna või kust saab Adana kebabi, siis pakutakse välja variant, et nad viivad meid ise. Pole paha variant ju!
Ja väga äge oli haiglas silmata tuttavaid nägusid. Meie naabrikutt jalutas ka uroloogia opiblokis ringi ja sai juttu ajada. Lõunapausi ajal nägime Rumeenia kutte.
Lõunasööki saamegi siin tasuta. Täna oli menüüs Ayran (keefir, mida ma isegi joon), mingisugune püreestatud läätsesupp ja pikk omapärane lehttaignast liha saiake, Pille pakub selle nimeks börek- Google annab väga sarnaseid isuäratavaid pilte. Söök oli maitsev!

Ilm on jätkuvalt päikseline. Piin oli pausi ajal istuda õues teksade ja tsärgiga. Pean omale päevitamise nurgakese leidma, muidu olen varsti joodiku päevitusega. Minu jaoks jääb ka ulmeliseks, kuidas nad suudavad siiamaani käia jopedega. Hommikul enne kaheksat oli juba õues nii soe, et jakki pole vaja.

Sain omale koera ka, nimeks panin Tupsu. Pisike armas kutsikas. Ostsin talle süüa ka ühe liiri eest. Nüüd iga hommik saab minult peotäie krõbinaid. Ühel heal päeval saate pildi ka :)

Homseni mu ustavad lugejad!

24.03

Päris pikalt mõtlesin, kas üldse teha tänane postitus. See võib muutuda liiga virisevaks, aga siin see on...

Saime täna kokku õenduse õppekava juhtiva naisterahva ja erinevate õendus valdkondade juhtidega. Ühesõnaga meie kohta nad ei teadnud mitte kui midagi. Kõik see info oli uus. Seletasime ühte pidi, seletasime teistpidi, väga aru nad ei saanud ikkagi. Paras pea valu. Meie ei oska türgi keelt ja nemad ei oska inglise keelt, aga samas mida me ka ootasime? Mina igatahes lootsin, et asjad on ennem paika pandud ja kui kohale tuleme, siis ei pea ise hakkama enda praktikat korraldama. Kurjaks ajas.
Hetkel saime nii palju aru, et homsest hakkab meil kirurgilise praktika ja see on tööpäeviti kell 8.00-15.00. Seega peame nagu koolilapsed haiglas käima ja vabu päevi jääb väga vähe. Sisehaige ja kliinilise praksi teeme paralleelselt. Tahaks näha kuidas oma eksami tööd veel tehtud saame...

Peale lõunasööki ühikas läksime Pillega kesklinna seiklema, Marianne jätsime magama ja end ravima.
Lõpuks oli aru saada, et me oleme suurlinnas, mis ei asu kohe kindlasti Euroopas. Tänavad olid täis pisikesi poode ja niisama kaupmehi, näiteks kui soovisid siis said raha eest ennast kaaluda. Ja appi, kui odavad küünelakid siin on- 1 liir!!!!. Mina ja mu küünelakkide vaimustus :D
Samuti soetasime omale veekeetja 30 liiri eest ( u 10 eurot), me laisad ei viitsi pliidi peal vett soojaks teha. Aga samuti see oli väga hea hinnaga. Campusest linna sõitis bussiga umbes 20 minutit. Bussis on eraldi inimene, kes siis kutsub rahvast peale, korjab neilt pileti raha või käib nende kiibiga bussijuhi juurest läbi ja registreerib nende sõidu. Lihtsalt tule istu bussi ja kõik tehakse su eest ära.

Hommikul nautisime jälle päikest ja õhtul nüüd tibutas. Sellised on meie ilmad.

Loodan südemest, et homme saame täpsemalt aru, milline meie praks siin olema hakkab ja mida meil võimalik teha on. Teie, kes te Eestis olete- uskuge mind, meie kooli korraldus praktika osas on luksus!

Täna pilte ei saa-
Okei, paar tükki ikka saab, aga eilsest söömise õhtust.
Tsau!

Kogu punt. Isegi ülikooli rektor oli kohal.

Meie ja Rumeenia kutid. Kartsime, et peame alguses üksi istuma, aga nemad ühinesid ja kaks tüdrukut tulid veel. Me polegi nii hirmuäratavad :D

23.03

Üks asi on kindel- mina ei suuda istuda ühe koha peal paigal. Ikka tahaks teha ja toimetada. Kuigi selline puhkus kulub aeg ajalt ikka ära ehk siis tänane päev möödus suuremal määral mitte midagi tehes.
Hommikul kell 9 oodati meid erasmuse tudengitega tegelevasse kontorisse, kus kohtusime oma koordinaatoriga. Saime omale plastikust õpilaspiletid ning alustasime oma paberimajandusega. Jätkuvalt ei sobi neile see, et meil pole tervisekindluste kõrval mingusuguse tabeliga paberit- kes teab, see teab. Proovime saatkonna käest saada midagigi, ise nad lubasid meid aidata vajadusel. Samuti ei olnud selle hetkeni meie praktika kohta midagi selgunud. Kas see asi ei peaks olema enne meie tulekut korda aetud? Igatahes üks kutt sealt kontorist viis meid haiglat seest poolt vaatama. Näitas ära õdede kontori ja arstide kontori. Tatsasime ringi polikliiniku osas ja seal oli rahvast. Nädalavahetusel oli campus justkui välja surnud, nüüd võis ikka inimesi näha liikumas. Hästi meeldiv on see, et kõik on siin uskumatult abivalmid. Isegi, kui nad ei räägi sõnakestki inglise keelt, siis proovivad aru saada või otsivad meile kellegi kes oskaks keelt. Peale seda tuurikest võtsime Starbucksist jääkohvid ja läksime päikest nautima. Juba hommikul ühikast välja tulles oli selline mõnus soe õhk ning pargis lesisime muru peal topi väel, samal ajal kui osad käisid meist mööda talvejopedega. Kohalikke kuttide kaelad jäävad küll varsti kõveraks. Vähe oli neid, kes mööda kõndides pikalt järgi poleks piilunud. Ilmselgelt me võõras rahvas siin.
Täna tegime ise süüa ka oma minipanni ja pottiga.
Ja kell oli alles 12 kui suundusime juba uuesti tagasi sinna kontorisse. Ma räägin, et siin aeg ei liigu.
Kontoris maksime ära raha ühe ülivägeva väljasõidu jaoks linna nimega Side, mis toimub aprilli lõpus. Ei jõuda ära oodata!
Sõitsime ägeda koolibussiga ühika lähedale, imetlesime natuke vaadet ja tulime lebotama tuppa. Marianne on veits tõbine. Ilmselt eilne tuuline ilm ja soe päike tegid oma töö, öösel oli külm magada ka.
Ühikast leidsime omale itaallased, kes laenasid meile õhtuse rahvusvahelise toiduõhtu jaoks kaussi ning lubasid meid kaasa haarata enne minekut. Aga me suutsime ikka ära eksida :D
Need bussid on liiga kaasakutsuvad, sõna otseses mõttes. Nimelt on seal sees mees, kes kutsub sind bussi ja kutsubki nii kaua kuniks sa seal peal oled, raske ei öelda. Kuna suurem osa rahvast, kes ühikast minema liikus, läks ka sinna bussile, siis me automaatselt eeldasime, et nad ka üritusele minemas, aga ei. Õnneks taipasime kohe küsida ja saime bussist välja. Leidsime ühe mehe tänaval kõndimast, et teed küsida, aga ta ei osanud inglise keelt. Pille temaga natuke rääkis. See tüüp peatas auto, et uurida kas äkki nemad suhtlevad inglise keeles ja meil vedas. Lõpuks see tüüp saatis meid õigesse kohvikusse ära. Selline sõbralikkus! Ja meid olid ootamas need samad Itaalia tüdrukud, kellega koos pidime sinna minema ja ära kaotasime. Nad olid päris mures. Meil ju ei ole kohalikke numbeid ka. Sellega üldse mingi imelik süsteem. Enne ei kirjuta kui päris täpselt aru pole saanud.

Rahvusvahelises toidu üritusel oli süüa oioi kui palju. Meie juurde tuldi kohe uurima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pakkusime neile kama koos Ayraniga, mis on nende kohalik jook, meie lahja keefir. Mis te ise arvate, kas see sai söödud? :D
Itaallased olid teinud lasanjet ja kartuli roogasid oli ja lumepalli supp ja salateid ja noh kõike. Proovisin enamikke sööke, paljud meenutasid meie toite. Tore üritus- sai uusi tutvusi. Samuti saime lõpuks praktika kohta nii palju teada, et homme kell üks peame kontorisse minema. Eks näis. Lisaks kaks inimest, kes lubasid meid kesklinna viia. Jee!

Ühikasse minnes sadas vihma või noh tibutas. Teate seda suvist vihmalõhna? Jaa, see oli õhus. Väga mõnus :)

Aa ja õues kasvav aloe ei maitse hästi :D Mina loll muidugi ju pean kõike maitsma, see oli ikka väga kibe. Samuti need eilsed apelsinid, huhh kui hapud.

Esimesed sõnad, mis selgeks olen saanud.
Tamam- okei
Evet- jah
Pri kebap, lüften või Iki kebap, lüften - oleneb mitu kebabi soovid
Algus seegi eks ;)

Täna palju ei pildistanud, ilm ei olnud peale lõunat enam päikseline ka.

Suur kuju meie päevitamise pargis.

See ei kõlba süüa! :D

Kirjutamiseni!

22.03

Aeg on seisma jäänud, tänane päev on lõputult pikk. Kella kahe ajal oli juba tunne, et käes on õhtu ja aeg magama minna. Nii palju näinud ja teada saanud.

Eilsest unustasin mainida, et viimasel lennul istusin omadest eemal ja minu kõrvale maandus üks naisterahvas, kes hakkas kohe midagi türgi keeles minuga rääkima. Kuna ma sirvisin just ajakirja siis ei tajunud ära, et ta minuga üritab rääkida ja jäi otsa vaatama, kiirelt ütlesin küsivalt sorry ja ta ilmselt vabandas ja ütles et arvas mind olevat ka türklane. Sellega meie jutuajamine piirdus, kuna tema inglise keel oli ülimalt minimaalne.

Hommikune äratuskell oli pandud kell 10.00, aga kõige pealt vaatasin aega kuskil kaheksa paiku, kuna jube külm oli ja lõpuks venitasin une poole kümneni välja. Mida meil hommikul polnud oli soe vesi, õnneks ma käisin õhtul pesus ära, siis oli enam vähem leige, aga ikkagi jaheda võitu. Pille ja Marianne said karastada ennast. Vetsuga ka omamoodi lood. Uks, mis eraldab vannituba elamisruumidest on nimelt lükanduks, mis ei lähe päris kinnigi. Seega iga kord kui tualetti minna, tekib tunne nagu seda ust vahel ei olekski ning teeksid oma häda elutoas kõigi ees, aga see selleks. Pakkisime lõpuks oma kraami lahti ja suundusime adminni juurde oma küsimustele vastuseid leidma. Otseloomulikult ei osanud ta inglise keelt, aga selleks on meil üliandekas Pille, kes räägib türgi keelt. Kõige pealt saime ehmatuse osaliseks kui ta ütles, et üüri hind on poole kõrgem kui alguses teadsime, poiss tegi kiired kõned ja meil tegelikult üür hoopis odavam. Ei teagi kas see nüüd oli kauplemine või lihtsalt algne eksitus. Nägime ka ühisköögi ära, kus ei olnud mitte midagi mille pealt süüa või süüa teha. Poodi minek.

Kell 11 saime kokku oma peeridega. Viisid meid campuse tuurile. Esimese asjana näidati meile ära, kus asub Starbucks. Kas see on lihtsalt populaarne kohvik siin või et meie kui eurooplased peaks see tõttu end kodusemalt tundma- ei saanud nende mõttes päris täpselt aru. Campus on suur või noh meenutab meie mõnda väikest linna. Ühikast haiglasse kõnnib kuskil 20 minutiga ära. Igatahes siin on väga palju hooneid, kohvikuid ja parke istumiseks. Nagu ma eile juba mainisin siis alale sisse pääsemiseks peab läbima turvakontrolli. Kurjad onud seisavad seal valves. Pood kust süüa ostsime ja köögi asju, asub piiridest väljas. Peerid naersid, et kui nad peaks midagi kontrollima tulema, siis öelge erasmus ja kõndige lihtsalt edasi. Seega inimeste kontroll nii range pole, pigem masinate. Campuses sõidab ringi ka tasuta buss. Sinust möödudes nad tuututavad märgiks, et kas tahad peale tulla või ei ning kesklinna viivad ka väga soodsalt, aga selleks peame enne mingisuguse kaardi saama. Samuti kasvavad meil siin apelsinipuud, aga see ei ole see magus, vaid mega mõru. Haarasime puu otsast paar tükki, aga ilmselt lihtsalt maiustamiseks me neid ei söö. Söögist rääkides, siis haiglas pidi meil lõuna ja õhtu olema tasuta- mida veel soovida? :D

Ja kui me olime campuse tuuri lõpetanud, näitas kell alles 14.00. Lebotasime oma toas mõnda aega ning panime tööle konditsioneeri, et vähegi sooja siia sisse saada. Kont puhub 30 kraadi peal, võiks ju varsti soojaks minna J

Ja kaua sa ikka jaksad toas istuda. Läksime uuesti poodi. Unustasime eelmise käiguga omale osta kausse ja nõudepesuvahendit. Samuti oli soov ampsat jäätist ja nautida sooja päikest. Jah, siin on soe- 20 kraadi tuli kindlasti ära, kuigi jube tuuline oli hommikul. Pärast magusa laksu läksime Marianne tungival soovil omale kebabi ka soetama. Teenindus on küll siin ette ja taha ja siiamaani on enamus klienditeenindajaid ikka mehed olnud, naisbussijuhte nägime ntks. Kebabi putka juurde oli püsti pandud ka lauad ja toolid, mis nägi rohkem siuke lohakas välja, aga teenindus oli nagu restoranis. Tuldi juurde, küsiti soove, aidati keeleliselt ja juhatati lauda ootama. Kebabi suundusime ühikasse sööma. Kasutasime Mariannega juhust ja võtsime tasuta bussi. Nägime tänu sellel ära veel ühe osa campsusest, kust on hingemattev vaade järvele ja mägedele.

Ja kebab oli samuti väga hea!

Vaadake nüüd pilte ka, kui lugeda viitsisite ;)

Mingisugune põõsas ühika ees.

Apelisinipuu

Seda vaadet pole võimalik pildiga edasi anda.

See on see tasuta buss, mis sõidab campuses ringi ja linna viib.

Meie uus koer (üks neist paljudest). Siin on palju palju kodutuid ilusaid koeri.

Palm ja tema marjad.

Piiri ületus punkt campusesse.

Türgi maiustused- nomnom. Btw Virve, nägime sinu lemmikuid ka poes ;)

Piknik!



Miami?

Ühikast 20 meetrit selline vaade.

 

21.03

Pikk pikk päev sõite ja lende seljataga ning õnnelikult kohal.

Kui Eestist tulles oli lumi maas, siis siin hetkel (öösel) on 7 kraadi sooja ja väljas on roheline!

Turkish airlines on äge lennufirma. Sõitsime kaks otsa: Riia- Istanbul 3h ja Istanbul- Adana 1,5h. Mõlemad korrad saime süüa. Esimesel korral sooja sööki ning teisel võikut ja sokolaadivahtu. Toidud olid maitsvad. Ei mõista miks kirutakse, et lennuki söögid ei kõlba mitte kuskile. Viimane maandumine oli jube! Vot sellist turbolentsi pole mul mitte kunagi olnud, reaalselt mõtlesin juba, et kukume alla. Kõige tipuks mu ustav kohver otsustas loovutada ühe oma ratta. Seega saime mu 20 kg’st kohvrit käe otsas tassida natuke, näitasime eesti naiste tugevust.

Esmamulje ülikooli linnakust on võimas. Tundub nagu tegemist oleks eraldi linnaga, kus on lisaks piiriületus punkt. Kontroll on karm.

Ühikas saime toa kolme peale. Jagan Mariannega järgmised kolm kuud voodit :D Aga üldiselt tundub suht vinksvoks koht. Meil on kööginurk, dussiruum ja wc ning rõdu kõik endale. Kööginurgas midagi erilist kokata ei saa, aga vähemalt kraanikauss, riiulid ja külmkapp. Köök ise peaks jääma kuskile koridori peale, uudistame homme.

Meil on kolme peale kaks nö tuutorit, nemad nimetavad neid „peer students“. Tulid meile lennujaama vastu, kaks pisikest naerust pakatavat tüdrukut. Üks õpib majandust ja teine õigusteadust. Homme lähme nendega hommikust sööma ja elu-oluga tutvuma. Küsimusi on palju-palju...

Hetkel kõik. Püsige lainel ;)