13-17.04

Jätkuks eelmisele postitusele, siis näete whirling dervishite video ka ära nüüd



13.04

Jälle käes uus esmaspäev ning peale magamata nädalavahetust uuele ringile.

- Nais patsient tuli haiglasse stress inkontinentsusega ning avastati polüüp. Meie nägime protseduuri, kuidas sellest võeti biopsia ning samuti leidsid arstid vähi kolde, kust võeti samuti biopsia.
- Mees patsient põie vähiga. Esimene eemaldamine toimus 2 aastat tagasi ning nüüd peale ravisid, tuli uuesti läbivaatlusele. Arst sai anesteesiaõe käest pragada, et ei seletaks meiega liiga kaua, kuna patsient oli kõrge anesteesia riskiga.
- Noore naise põit uuriti tsütoskoobiga. Meile näidati kusejuhade auke ning ootasime neist uurini voolu põide, et näha kas tegemist on hematuuriaga või mitte. Tehti biopsia.
- Vahetasime osakonda ja läksime üldkirurgiasse oma uue arsti juurde. Noor poiss oli emo kaudu sattunud opilauale. Talle olid tekkinud kopsu lestmete vahele vaheseinad, neid siis eemaldati. Nägime ainult lõppu.

Haigla päeva jooksul käime oppide vahepeal oma jalgu kohvikus puhkamas ja küllaltki tihti leiame sealt omale uusi sõpru. Seekord üks õde uroloogiast tõi meile kohvi ja šokolaadi. Keegi väga inglise keelt ei oska, aga näha on, et nad tahavad meiega rohkem tutvuda. Kahju, et keele barjäär nii tugev on.

Õhtul võtsime suuna järve äärde, et päikese loojangut näha (minu nõudmisel muidugi). Pidin pettuma, päike loojus hoopis pilve sisse. Küll lähme uuele katsele! :)

14.04

Uroloogias me midagi uut ei näinud ning võtsime jälle suuna üldkirurgiasse.
Te ei usu elu sees, kui õnnelikud me olime selle valiku üle. Täpselt nagu väikesed lapsed, kes on just saanud omale uue mänguasja. Silmad särasid, käed värisesid, enesetunne parem kui kunagi varem.
Patsiendil oli vasakus kopsus vähk ning eemaldati tema vasak kops. Kuna meil polnud aimugi, mida me vaatame läksime, siis olime väga üllatunud kui patsiendist eemaldati suur liha kamakas. Alguses arvasime, et see on maks. Nägi nii sarnane välja, aga kuna uut asemele ei pandud ja maks ei asu ka vasakul pool, siis tekkis kahtlus millega on ikkagi tegu. Silmitsesime seda igat pidi, tegime pilti ja olime alguses niisama õnnelikud. Küllaltki kiiresti lõpetas arst ka oma operatsiooni ja õde jäi haava kinni õmblema. Arst ütles, et me peaks kindad kätte ja pani kopsu meie ette laua peale. Seletas meile täpselt, kus mis asub. Näitas ja lubas katsuda, milline osa kopsust on kasvaja poolt vallutatud. Kopsu alumine sagar oli veel terve ja mõnusalt pehme, ülemine see-eest tükkis ja ebameeldiv sõrmede all. Enne, kui teadsime, et saame seda kohe näppida, siis ütlesin, et tahaks sõrme toppida sellesse suurde torusse, mille olemuses me siis kindlad polnud. Tegemist oli bronhiga ning jah, ma sain oma sõrme bronhi sisse panna. Oeh, vot see oli elamus!
Jällegi vabandan nõrga närviliste ees!

Peale lõunat läksime oma peer studenti Elif'ga linna asju ajama. Kõige pealt tax number, et oleks võimalik elamisluba taodelda ning seejärel isiklik õpilastele mõeldud bussi sõidukaart. Sinna peale saame raha laadida ning sõita ühe liiri eest. Asja ajamiste eest sai tasuda ainult sularahas. Eestis oleme harjunud, et isegi kõige väiksemas külapoes on võimalik maksta pangakaardiga.
Ilm oli super ilus! Väga soe, päike paistis. Mina olin seeliku ja topi väel, ehtne suvi! Pluss lõpuks poodides müüakse lõpuks päikesekreeme. Nüüd oleme kaitstud ka :)

15.04

Tegin omale esimest korda üle mitme aasta hommikuks kohvi. Muidugi lahustuvat ja šokolaadi maitselist, aga siiski... Ma ei ole eriline kohvi jooja, aga hommikused ärkamised muutuvad järjest raskemaks.

- 60ndates naisterahvas. Kolmanda või neljanda staadiumi põie vähk. Eelnevalt oli saanud keemiaravi ning vaadati kas on võimalik kirurgiliselt veel midagi eemaldada. Põis nägi seest välja nagu valget kattu täis keel- inetu. Eemaldati nii palju kui oli võimalik ning patsient peab jätkama ka keemiaraviga.
- Vanemale naisterahvale tehti neeru biopsiat. Ta oli terve protseduuri jooksul ärkvel. Tehti küll tuimestav süst, aga siiski oli näha, et see kõik oli tema jaoks ebameeldiv. Arst suhtles temaga protseduuri jooksul ning õde hoolitses patsienti privaatsuse eest, et ta ei peaks ennast ebamugavalt tundma.
- Üldkirurgias nägime, kuidas võeti paremast bronhist biopsiat. Või noh nägime nii palju, et siseneti suu kaudu hingetorru ja kõik. Protseduuri ei teostatud steriilselt ning arstil polnud isegi maski näo ees, õed see-eest kandsid. Kindad olid kõigil käes.
- Patsiendil oli tekkinud bulla- õhupalli laadne moodustis kopsus, mis lõhkemise korral oleks tekitanud pneumatooraksi. See eemaldati.
- Meesterahval oli tõsiselt raskelt higistavad käelabad ning lõigati läbi higinäärmed.

Õhtul jõudsime lõpuks ujuma oma eesti maffiaga. Kaks nädalat kogusime hoogu :D
Jällegi väga mõnus oli ^_^

16.04

Uroloogias toimus väga pikk operatsioon. Algas hommikul kell 8 ja kestis edasi ka peale meie lahkumist (15.00). Teostati eesnäärme eemaldamist laparoskoopiliselt. Tegemist oli vähiga ning patsient on eelnevalt saanud kiiritusravi, metastaase ei esinenud. Ettevalmistus operatsiooniks oli pikk, peaaegu tund. Tavaliselt tehakse laparoskoopilise operatsiooni jooksul kolm sisselõiget instrumentide jaoks, siis seekord oli neid lausa viis. Patsient asetses laual pea alas pidi, iga kolme tunni tagant tõsteti voodit üles poole kümneks minutiks, et veri tagasi valguks. See nägi väga keeruline välja ning vahepeal oli raske jälgida ekraani, kuna kadus järg, millega on tegu ning uni tuli ka peale. Minu meelest on lihtsam terve öö üleval olla, kui hommikul kell 7 tõusta.
Korraks piilusime ka kõrval ruumi, kus oli väike poiss hüpospaadiaga.
Tegemist oli meie eelviimase päevaga opiblokis. Esmaspäeval viimane kord minna. Järgmiseks ootab meid hematoloogia.

Peale haiglat käisime erasmuslaste kontoris oma elamisloa pabereid ajamas. Me pole siiamaani saanud mitte kuskilt allkirja mingisugusele tervisekindlustust kinnitavale paberile ning meie erasmus mommy lubas homme katsetada ehk õnnestub ilma seletada, aga ta ei olnud üldse kindel selles.

Meie Mariannega suundusime linna mulle seljakotti ostma, väikese õlakotiga on raske siin ringi reisida ning kohver on selleks liiga suur :D
Katsetasin ka oma olematut türgi keele oskust ning müüja arvas, et ma oskan keelt ja oi kuidas tal jutt jooksma hakkas. Õnneks sai küllaltki kiiresti aru, et minu teadmised on väga väga algsed ning purssis inglise keelt. Väga armas müüja oli ning meie pidime samuti tema meelest armsad olema. Jee!

Proovisime Mariannega ära ka kohaliku värske apelsini mahla.
Seda tehakse vot nii:

Ja maiustasin maasikatega. Oriflame huulepalsam on suuruse võrdluseks.

 

17.04

 

Jee, vaba hommik. Lõpuks sai magada!

Käisime nüüdseks tüdrukutega teist korda ujumas. Seekord võttis päris läbi.

Peale lõunat saime kokku erasmuse koordinaatoriga ja arustasime erasmuse päeva kohta. Peame 7ndal mail esitlema oma riiki ja kooli türgi õpilastele.

Muideks! Õppisin vahepeal türgi keeles numbrid selgeks ning kuidas küsida hinda. Saan turule kauplema minna küll juba.

 

Homme kell 7 sõidame Cappadociasse. Kamba peale on renditud auto ja minibuss. Tagasi tuleme pühapäeva hilisööl. Pühapäeva hommikul osa seltskonnast tahab minna sõitma kuumaõhupalliga. Ma pole suutnud veel otsustada, kas minna või mitte. Võrreldes hindasid Eestis on see odav, aga samas siiski korralik summa, mis välja käia. Ei tea ju mis need ülejäänud kaks kuud veel ette võivad tuua jnejne, aga kogemus oleks mega ning ma olen juba päris ammu taeva alla tahtnud saada. Küll langevarju hüppe näol, aga oleks algus seegi.

Eks järgmisest postitusest saate lugeda, mis ma välja mõtlesin :)

 

 

Seniks kirjutamiseni!

6-12.04

Olen jätkuvalt elus!

05.04 pühapäeval proovisime siin ka pashat teha. Vanillisuhkur on veits liiga tugeva maistega, aga muidu tuli väga hea! Esimese korra kohta super :)

Pikalt mõtlesin kas viitsin hakata üles märkima, milliseid operatsioone nägime. Teen kerge ülevaate.

06.04
-Vanemal naiste rahval oli kusiti vähk. Väga haruldane haigus, mille esinemissagedus on meestel kordades suurem. Protseduuri käigus avastati ka midagi uut ning võeti biopsia proov. See nägi välja nagu keegi näpistaks sind pintsettidega ja siis tõmbab hästi kiiresti nende pintsettidega naha tüki välja. Samuti saadi neli vähi kollet kätte. Arstid olid uhked tehtud töö üle.
Samuti on meid iga päevaga rohkem omaks võetud. Õed juba hommikul riietusruumi tervitavad meid ning arstid tulevad juttu ajama ning seletavad operatsioone.
Jällegi läks haiglast vool ära pooleks minutiks.
-Meesterahvas, kes oli käinud kolm kuud tagasi põie kasvaja eemaldusel, oli tagasi kontrollis. Kaamera pildil oli ilusti näha, et põies on korralikku kõrvetus tööd tehtud. Edasi on sel mehel vaja läbi kiirutus ravi ja keemia ravi.
- Noorel poisil oli tsüst neeru küljes. Nägime kompuutertomograafiat sellest suurest tsüstist, mis tekitas talle renaalset isheemiat ning see omakorda hüpertooniat. Selle suuruseks ta ütles 1300mm. See eemaldati.
-Jälle üks tsütsoskoopia põie sisekestast. Põie seinal olid mingisugused asjad rippumas. Saime arsti jutust aru, et need olid nekroosi jäljed. Aga arst tegi selle koha peal nalja " Oh, look! There is a banana!". Need miniatuursed tükid, mis põie seina küljes rippusid nägidki välja täpselt nagu lahti kooritud banaanid. Nalja, kui palju.
-Ja päeva lõpetas üks väga huvitav operatsioon. Kuskil 30ndates aastates meesterahvas oli käinud lääne Türgi haiglas mingisugusel operatsioonil. Saanud sealt infektsiooni ja nüüd oli tema peenise nahk nekroosis. Lisaks sellele oli tal hüpospaadia ehk kusiti suue avanes peenise all, mitte selle tipus. Mainin ära, et siin on kõik mehed ümber lõigatud. Vaate pilt oli väga veider!
Tal eemaldati kõhu pealt naha tükk, see kraabiti eriti õhukeseks ning see järel õmmeldi peenise ümber, kust eelnevalt oldi juba nekroos eemaldatud. Seda osa meie ei näinud, kus kusiti suuet ülespoole toodi. Nägime kuidas eelmist auku kinni õmmeldi.
Arst ütles, et kui tahan võin pilti teha. Muidugi kasutame võimalust. Vabandan nõrga närviliste ees!

07.04

- Patsiendi põielihase on vallutanud vähk. Peensoolest ehitati talle uus põis, vana eemaldati. Jällegi üks uskumatult huvitav vaatamine. Inimese organism on võimas.
-Saime tuttavaks uue arstiga teisest osakonnast. Täpselt ei teagi, mis see on siis tema kindel eriala, sest oleme näinud teda tegelemas nii kopsude kui ka südamega.
Kui uroloogiast saame juba enamvähem ise ka aru, mis opilaual toimumas on, siis teised valdkonnad on natuke keerulisemad. Patsiendil, keda nägime oli mingisugune mass vasaku kopsu alumises osas ning sellest võeti biopsia. Arst surkis seal päris palju ringi, et meile näidata südant, kust jooksevad närvid, veenid ja arterid. Paigaldati pleuradreen. Siinsed näevad hoopis teistsugused välja, kui koolis õppisime. Aga eks neid olegi erinevaid.

08.04

- 8 kuune laps. Neeru lainemine ja mingi mass. Rahvast oli ruumis palju- 5 kirurgi, 2 õde, 1 abiline, 1 anestesioloog, 1 anesteesia õde. Opi käigus tuli kirurge juurde. Palju oli sagimist ning vereülekandeid tehti mitu korda. Tegemist oli pika operatsiooniga. Meie tervet aega ruumis polnud. Tundus, et jääme ette neile koguaeg ja palju ei näinud, kuna pt oli väike ning kirurge palju.
- Vahetasime osakonda. Läksime kardioloogiasse. 2 aastase lapse lahtine südame lõikus. Nägin pisikest süda tuksumas! :) Lapsel oli diagnoositud criss-cross sündroom, vastakesed ja kojad olid kuidagi ristis.  Seda siis üritati parandada.

Peale lõunat läksime kooli. Meie kirurgia õppejõud soovis saada PowerPoint esitlust nähtud operatsioonidest. Kõige pealt ta tegi meile türgi teed, kostitas maiustustega, rääkisime mõnusat juttu ning väga vabas õhkkonnas tegime ka esitluse. Külalislahkus on siin piiritu.
Õhtul läks ühikast elekter ära. Läksime Mariannega linna poodidesse kolama ja kebabi sööma.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis me sõime ikkagi dönerit, aga sama hea ikka! (Neid on väga erineva välimusega- see on üks paljudest)

09.04

Nägime midagi muud peale opibloki. Nimelt Marianne vajas meil erakorralist abi või noh pigem valuvaigistit, aga seda ei anna sulle haiglas mitte keegi niisama. Küsisin kõige pealt ühelt abiliselt, et kas valuvaigistit oleks kellelgi anda ja tema kutsus meie arsti, kuna ei mõistnud keelt väga ( allmighty Google translate). Arst saatis meid kirurgia erakorralisse. Meil polnud muidugi aimugi, kus see asub. Valudes Mariannega kõmpisime garderoobi poole ja üks tuttav sinine mehike tuli küsima, mis meil on. Temalt sai küsitud "O nerede?" ning meie tore koristajatädike viis meid kohale.
Oh, seda paberi majandust. Marianne viidi taha ruumi kuskile, meie jäime ootama. Lõpuks kutsuti meid ka sinna ja rääkisime väga hea inglise keele oskusega arstiga. Ta seletas meile, et kuna puudub kohalik id number, siis on ei saa ka Manni süsteemi sisestada. Ta tegi palju kõnesid, et leida meile võimalust abi saada. Lõpuks tal see õnnestus. Meid saadeti emosse ning seal oli ootamas juba teine arst. Tasuta ravi ei saanud, aga kindlustus maksab rahad tagasi. Mariannega tegeleti eelis järjekorras ning väga professionaalselt. Tehti vereanalüüsid, ekg, ultraheli, sai tilka ja ravimit jnejne. Kõik uuriti välja, mis võiks viga olla. Üldmulje jäi positiivne, meiega tegeleti koguaeg.

10.04

Saime kokku oma peer studentitega. Läksime linna, et teha meile õpilase bussisõidu kaardid. Neile tuleb raha peale laadida ning see järel saab bussis maksta enda sõidu eest. Üks sõit on üks liir õpilasele, kes omab seda kaarti. Muidu oleks hinnaks 1,75 vms. Kaarti me teha ei saanud, kuna mina suutsin oma passi maha unustada ning kontoris hakkas just lõuna ja Elif pidi kooli tagasi jõudma. Suundusime Aycaga mulle türgi numbrit tegema. Sain temalt ka telefoni. Siin ei saa enda telefoni kohaliku numbri jaoks kasutada. See lihtsalt lukustataks peale kuu aega kasutamist, ei hakka riskima. Kui keegi mind whatsappi tahab lisada, siis küsige numbrit :)
Käisime ka kohalikku maiust baklavad söömas.

Ja õhtul hilja võtsime suuna Konya poole. Võtsime campusest viimase bussi 22.30 kesklinna poole, kust saime järgmise bussi peale, mis viis meid bussijaama. Seal saime kaks tundi oodata uut bussi, et öö läbi Konyasse sõita.

Bussijaam oli tohutult suur. Sees ootamise osa oli ka korralik.

Aega sisustasime kaardi mängu ning tee joomisega. STRESS!

Bussi sõit oli pikk ja raske. Pole üldse mugav koht magamiseks. Siinne teeninduskultuur on ikka uskumatu. Isegi bussis oli klienditeenindaja, kes käis mööda vahet käruga ringi ning pakus kohvi, teed ja mahla.
Konya'sse jõudsime hommikul 7 ajal. Bussist välja astudes puges külm tuul kontide vahele ja pole vist siiamaani sealt ära läinud. Temperatuur selles "väikses" linnas oli max 6 terve päeva jooksul. Kui oled juba harjunud +20 temperatuuriga, siis see vahe oli päris hirmutav.
Konya on miljoni elanikuga linn. Üks kõige usklikemaid Türgis, vähemalt nii kirjutab google. Hooned on madalad ja jätavad mulje nagu tegemist oleks väga armsa väikese külaga. Kaks Itaalia poissi orgunnisid selle mineku ning nende plaani järgi ka linnas ringi reisisime.
Seltskond oli meil kirju.

Hommikut alustasime söögikoha otsimisega.
Ainuke normaalne koht, mis avatud oli, pakkus meile omletti.

Ja linna avastamine võis alata...
Nautige pilte :)

Mošee 1 väljast- sees ei käinud.

Mošee 2- väljast pilti pole, ainult seest. Rohkem muuseum.

Itaalia, Eesti, Itaalia, Slovakkia, Eesti, Rumeenia

Pisikesed lauad ja toolid pisikese tee joomiseks suurtele inimestele.

Mošee 3. Pildid seest ja väljast.

Ps! Need pisikesed autot on väga popid siin!

Jalad tuleb puhtaks pesta.

Suundusime ajaloolisesse muuseumi. Palju asju oli Ottomani impeeriumi ajast.

Kui pihta ei saa, siis pea maha.

Vaadake neid detaile paremal olevatel võtmetel.

Setode ehted.

Käpikud või sokid?

Sellise maja vastas asusid poed järgneva pildi peal.

Suur park paljude tulpidega.

Ja veel üks muuseum.

Lunch time!

Hinnad saate teada, kui jagate olemas olevad 2,8'ga.

Mega väike valik salle turul.

 Viimane muuseum, kus me käisime. Seal oli mošee ka.

Õhtul läksime kultuurimajja whirling dervishide showle. Käisime juba päeval seal kohapeal uurimas, kus mis täpsemalt toimub ning meile näidati kõike. Pandi kinni kõige paremad vaatamise kohad ning tutvustati kohalikku muusika õpetajat oma õpilastega, kes harjutas seal. Õhtul enne showd viidi meid veel kuskile konverentsi tuppa, kus tuli meile moslemite ajaloost ja dervishitest rääkima filosoofi professor, kes oli pärit Bangladeshist. Ta oli elanud 27 aastat New Yorkis, omandanud seal oma teadmised ning nüüd 5 aastat Türgis. Väga huvitav kuulamine! Peale meie oli seal veel hiinlasi, italjanosid, usakaid jne.

 

Üks käsi on neil suunaga üles poole, et võtta kõik vastu mida kõrgemalt pakutakse ning teine käsi alla poole, et anda seda teistele edasi. Müts on neil peas, et mitte lasta mõtetel segada südant. Pea on viltu, et kuulata mida nende jumala on neile öelda. See on see, kuidas mina sellest kõigest aru sain.
Tahaks video ka näidata, aga see ei lae kahjuks ära end.

Peale seda võtsime suuna bussijaama poole uuesti ning jätkasime oma kaardi mängudega. Istusime kuskil puhvetis ning üks klienditeenindaja tuli ka meiega mängima vahepeal. Much fun!
Tagasi sooja Adanasse jõudsime pühapäeva hommikul poole 9 ajal. Voodi oli liiga mugav!

Soetasin omale Konyast türklaste püksid.

Hihi, veits gängsta.

Järgmine nv plaanime minna Cappadociasse.

Seniks tervitused kõigile!