6-12.04

Olen jätkuvalt elus!

05.04 pühapäeval proovisime siin ka pashat teha. Vanillisuhkur on veits liiga tugeva maistega, aga muidu tuli väga hea! Esimese korra kohta super :)

Pikalt mõtlesin kas viitsin hakata üles märkima, milliseid operatsioone nägime. Teen kerge ülevaate.

06.04
-Vanemal naiste rahval oli kusiti vähk. Väga haruldane haigus, mille esinemissagedus on meestel kordades suurem. Protseduuri käigus avastati ka midagi uut ning võeti biopsia proov. See nägi välja nagu keegi näpistaks sind pintsettidega ja siis tõmbab hästi kiiresti nende pintsettidega naha tüki välja. Samuti saadi neli vähi kollet kätte. Arstid olid uhked tehtud töö üle.
Samuti on meid iga päevaga rohkem omaks võetud. Õed juba hommikul riietusruumi tervitavad meid ning arstid tulevad juttu ajama ning seletavad operatsioone.
Jällegi läks haiglast vool ära pooleks minutiks.
-Meesterahvas, kes oli käinud kolm kuud tagasi põie kasvaja eemaldusel, oli tagasi kontrollis. Kaamera pildil oli ilusti näha, et põies on korralikku kõrvetus tööd tehtud. Edasi on sel mehel vaja läbi kiirutus ravi ja keemia ravi.
- Noorel poisil oli tsüst neeru küljes. Nägime kompuutertomograafiat sellest suurest tsüstist, mis tekitas talle renaalset isheemiat ning see omakorda hüpertooniat. Selle suuruseks ta ütles 1300mm. See eemaldati.
-Jälle üks tsütsoskoopia põie sisekestast. Põie seinal olid mingisugused asjad rippumas. Saime arsti jutust aru, et need olid nekroosi jäljed. Aga arst tegi selle koha peal nalja " Oh, look! There is a banana!". Need miniatuursed tükid, mis põie seina küljes rippusid nägidki välja täpselt nagu lahti kooritud banaanid. Nalja, kui palju.
-Ja päeva lõpetas üks väga huvitav operatsioon. Kuskil 30ndates aastates meesterahvas oli käinud lääne Türgi haiglas mingisugusel operatsioonil. Saanud sealt infektsiooni ja nüüd oli tema peenise nahk nekroosis. Lisaks sellele oli tal hüpospaadia ehk kusiti suue avanes peenise all, mitte selle tipus. Mainin ära, et siin on kõik mehed ümber lõigatud. Vaate pilt oli väga veider!
Tal eemaldati kõhu pealt naha tükk, see kraabiti eriti õhukeseks ning see järel õmmeldi peenise ümber, kust eelnevalt oldi juba nekroos eemaldatud. Seda osa meie ei näinud, kus kusiti suuet ülespoole toodi. Nägime kuidas eelmist auku kinni õmmeldi.
Arst ütles, et kui tahan võin pilti teha. Muidugi kasutame võimalust. Vabandan nõrga närviliste ees!

07.04

- Patsiendi põielihase on vallutanud vähk. Peensoolest ehitati talle uus põis, vana eemaldati. Jällegi üks uskumatult huvitav vaatamine. Inimese organism on võimas.
-Saime tuttavaks uue arstiga teisest osakonnast. Täpselt ei teagi, mis see on siis tema kindel eriala, sest oleme näinud teda tegelemas nii kopsude kui ka südamega.
Kui uroloogiast saame juba enamvähem ise ka aru, mis opilaual toimumas on, siis teised valdkonnad on natuke keerulisemad. Patsiendil, keda nägime oli mingisugune mass vasaku kopsu alumises osas ning sellest võeti biopsia. Arst surkis seal päris palju ringi, et meile näidata südant, kust jooksevad närvid, veenid ja arterid. Paigaldati pleuradreen. Siinsed näevad hoopis teistsugused välja, kui koolis õppisime. Aga eks neid olegi erinevaid.

08.04

- 8 kuune laps. Neeru lainemine ja mingi mass. Rahvast oli ruumis palju- 5 kirurgi, 2 õde, 1 abiline, 1 anestesioloog, 1 anesteesia õde. Opi käigus tuli kirurge juurde. Palju oli sagimist ning vereülekandeid tehti mitu korda. Tegemist oli pika operatsiooniga. Meie tervet aega ruumis polnud. Tundus, et jääme ette neile koguaeg ja palju ei näinud, kuna pt oli väike ning kirurge palju.
- Vahetasime osakonda. Läksime kardioloogiasse. 2 aastase lapse lahtine südame lõikus. Nägin pisikest süda tuksumas! :) Lapsel oli diagnoositud criss-cross sündroom, vastakesed ja kojad olid kuidagi ristis.  Seda siis üritati parandada.

Peale lõunat läksime kooli. Meie kirurgia õppejõud soovis saada PowerPoint esitlust nähtud operatsioonidest. Kõige pealt ta tegi meile türgi teed, kostitas maiustustega, rääkisime mõnusat juttu ning väga vabas õhkkonnas tegime ka esitluse. Külalislahkus on siin piiritu.
Õhtul läks ühikast elekter ära. Läksime Mariannega linna poodidesse kolama ja kebabi sööma.

Kui ma nüüd päris aus olen, siis me sõime ikkagi dönerit, aga sama hea ikka! (Neid on väga erineva välimusega- see on üks paljudest)

09.04

Nägime midagi muud peale opibloki. Nimelt Marianne vajas meil erakorralist abi või noh pigem valuvaigistit, aga seda ei anna sulle haiglas mitte keegi niisama. Küsisin kõige pealt ühelt abiliselt, et kas valuvaigistit oleks kellelgi anda ja tema kutsus meie arsti, kuna ei mõistnud keelt väga ( allmighty Google translate). Arst saatis meid kirurgia erakorralisse. Meil polnud muidugi aimugi, kus see asub. Valudes Mariannega kõmpisime garderoobi poole ja üks tuttav sinine mehike tuli küsima, mis meil on. Temalt sai küsitud "O nerede?" ning meie tore koristajatädike viis meid kohale.
Oh, seda paberi majandust. Marianne viidi taha ruumi kuskile, meie jäime ootama. Lõpuks kutsuti meid ka sinna ja rääkisime väga hea inglise keele oskusega arstiga. Ta seletas meile, et kuna puudub kohalik id number, siis on ei saa ka Manni süsteemi sisestada. Ta tegi palju kõnesid, et leida meile võimalust abi saada. Lõpuks tal see õnnestus. Meid saadeti emosse ning seal oli ootamas juba teine arst. Tasuta ravi ei saanud, aga kindlustus maksab rahad tagasi. Mariannega tegeleti eelis järjekorras ning väga professionaalselt. Tehti vereanalüüsid, ekg, ultraheli, sai tilka ja ravimit jnejne. Kõik uuriti välja, mis võiks viga olla. Üldmulje jäi positiivne, meiega tegeleti koguaeg.

10.04

Saime kokku oma peer studentitega. Läksime linna, et teha meile õpilase bussisõidu kaardid. Neile tuleb raha peale laadida ning see järel saab bussis maksta enda sõidu eest. Üks sõit on üks liir õpilasele, kes omab seda kaarti. Muidu oleks hinnaks 1,75 vms. Kaarti me teha ei saanud, kuna mina suutsin oma passi maha unustada ning kontoris hakkas just lõuna ja Elif pidi kooli tagasi jõudma. Suundusime Aycaga mulle türgi numbrit tegema. Sain temalt ka telefoni. Siin ei saa enda telefoni kohaliku numbri jaoks kasutada. See lihtsalt lukustataks peale kuu aega kasutamist, ei hakka riskima. Kui keegi mind whatsappi tahab lisada, siis küsige numbrit :)
Käisime ka kohalikku maiust baklavad söömas.

Ja õhtul hilja võtsime suuna Konya poole. Võtsime campusest viimase bussi 22.30 kesklinna poole, kust saime järgmise bussi peale, mis viis meid bussijaama. Seal saime kaks tundi oodata uut bussi, et öö läbi Konyasse sõita.

Bussijaam oli tohutult suur. Sees ootamise osa oli ka korralik.

Aega sisustasime kaardi mängu ning tee joomisega. STRESS!

Bussi sõit oli pikk ja raske. Pole üldse mugav koht magamiseks. Siinne teeninduskultuur on ikka uskumatu. Isegi bussis oli klienditeenindaja, kes käis mööda vahet käruga ringi ning pakus kohvi, teed ja mahla.
Konya'sse jõudsime hommikul 7 ajal. Bussist välja astudes puges külm tuul kontide vahele ja pole vist siiamaani sealt ära läinud. Temperatuur selles "väikses" linnas oli max 6 terve päeva jooksul. Kui oled juba harjunud +20 temperatuuriga, siis see vahe oli päris hirmutav.
Konya on miljoni elanikuga linn. Üks kõige usklikemaid Türgis, vähemalt nii kirjutab google. Hooned on madalad ja jätavad mulje nagu tegemist oleks väga armsa väikese külaga. Kaks Itaalia poissi orgunnisid selle mineku ning nende plaani järgi ka linnas ringi reisisime.
Seltskond oli meil kirju.

Hommikut alustasime söögikoha otsimisega.
Ainuke normaalne koht, mis avatud oli, pakkus meile omletti.

Ja linna avastamine võis alata...
Nautige pilte :)

Mošee 1 väljast- sees ei käinud.

Mošee 2- väljast pilti pole, ainult seest. Rohkem muuseum.

Itaalia, Eesti, Itaalia, Slovakkia, Eesti, Rumeenia

Pisikesed lauad ja toolid pisikese tee joomiseks suurtele inimestele.

Mošee 3. Pildid seest ja väljast.

Ps! Need pisikesed autot on väga popid siin!

Jalad tuleb puhtaks pesta.

Suundusime ajaloolisesse muuseumi. Palju asju oli Ottomani impeeriumi ajast.

Kui pihta ei saa, siis pea maha.

Vaadake neid detaile paremal olevatel võtmetel.

Setode ehted.

Käpikud või sokid?

Sellise maja vastas asusid poed järgneva pildi peal.

Suur park paljude tulpidega.

Ja veel üks muuseum.

Lunch time!

Hinnad saate teada, kui jagate olemas olevad 2,8'ga.

Mega väike valik salle turul.

 Viimane muuseum, kus me käisime. Seal oli mošee ka.

Õhtul läksime kultuurimajja whirling dervishide showle. Käisime juba päeval seal kohapeal uurimas, kus mis täpsemalt toimub ning meile näidati kõike. Pandi kinni kõige paremad vaatamise kohad ning tutvustati kohalikku muusika õpetajat oma õpilastega, kes harjutas seal. Õhtul enne showd viidi meid veel kuskile konverentsi tuppa, kus tuli meile moslemite ajaloost ja dervishitest rääkima filosoofi professor, kes oli pärit Bangladeshist. Ta oli elanud 27 aastat New Yorkis, omandanud seal oma teadmised ning nüüd 5 aastat Türgis. Väga huvitav kuulamine! Peale meie oli seal veel hiinlasi, italjanosid, usakaid jne.

 

Üks käsi on neil suunaga üles poole, et võtta kõik vastu mida kõrgemalt pakutakse ning teine käsi alla poole, et anda seda teistele edasi. Müts on neil peas, et mitte lasta mõtetel segada südant. Pea on viltu, et kuulata mida nende jumala on neile öelda. See on see, kuidas mina sellest kõigest aru sain.
Tahaks video ka näidata, aga see ei lae kahjuks ära end.

Peale seda võtsime suuna bussijaama poole uuesti ning jätkasime oma kaardi mängudega. Istusime kuskil puhvetis ning üks klienditeenindaja tuli ka meiega mängima vahepeal. Much fun!
Tagasi sooja Adanasse jõudsime pühapäeva hommikul poole 9 ajal. Voodi oli liiga mugav!

Soetasin omale Konyast türklaste püksid.

Hihi, veits gängsta.

Järgmine nv plaanime minna Cappadociasse.

Seniks tervitused kõigile!