Hommikul kell 9 oodati meid erasmuse tudengitega tegelevasse kontorisse, kus kohtusime oma koordinaatoriga. Saime omale plastikust õpilaspiletid ning alustasime oma paberimajandusega. Jätkuvalt ei sobi neile see, et meil pole tervisekindluste kõrval mingusuguse tabeliga paberit- kes teab, see teab. Proovime saatkonna käest saada midagigi, ise nad lubasid meid aidata vajadusel. Samuti ei olnud selle hetkeni meie praktika kohta midagi selgunud. Kas see asi ei peaks olema enne meie tulekut korda aetud? Igatahes üks kutt sealt kontorist viis meid haiglat seest poolt vaatama. Näitas ära õdede kontori ja arstide kontori. Tatsasime ringi polikliiniku osas ja seal oli rahvast. Nädalavahetusel oli campus justkui välja surnud, nüüd võis ikka inimesi näha liikumas. Hästi meeldiv on see, et kõik on siin uskumatult abivalmid. Isegi, kui nad ei räägi sõnakestki inglise keelt, siis proovivad aru saada või otsivad meile kellegi kes oskaks keelt. Peale seda tuurikest võtsime Starbucksist jääkohvid ja läksime päikest nautima. Juba hommikul ühikast välja tulles oli selline mõnus soe õhk ning pargis lesisime muru peal topi väel, samal ajal kui osad käisid meist mööda talvejopedega. Kohalikke kuttide kaelad jäävad küll varsti kõveraks. Vähe oli neid, kes mööda kõndides pikalt järgi poleks piilunud. Ilmselgelt me võõras rahvas siin.
Täna tegime ise süüa ka oma minipanni ja pottiga.
Ja kell oli alles 12 kui suundusime juba uuesti tagasi sinna kontorisse. Ma räägin, et siin aeg ei liigu.
Kontoris maksime ära raha ühe ülivägeva väljasõidu jaoks linna nimega Side, mis toimub aprilli lõpus. Ei jõuda ära oodata!
Sõitsime ägeda koolibussiga ühika lähedale, imetlesime natuke vaadet ja tulime lebotama tuppa. Marianne on veits tõbine. Ilmselt eilne tuuline ilm ja soe päike tegid oma töö, öösel oli külm magada ka.
Ühikast leidsime omale itaallased, kes laenasid meile õhtuse rahvusvahelise toiduõhtu jaoks kaussi ning lubasid meid kaasa haarata enne minekut. Aga me suutsime ikka ära eksida :D
Need bussid on liiga kaasakutsuvad, sõna otseses mõttes. Nimelt on seal sees mees, kes kutsub sind bussi ja kutsubki nii kaua kuniks sa seal peal oled, raske ei öelda. Kuna suurem osa rahvast, kes ühikast minema liikus, läks ka sinna bussile, siis me automaatselt eeldasime, et nad ka üritusele minemas, aga ei. Õnneks taipasime kohe küsida ja saime bussist välja. Leidsime ühe mehe tänaval kõndimast, et teed küsida, aga ta ei osanud inglise keelt. Pille temaga natuke rääkis. See tüüp peatas auto, et uurida kas äkki nemad suhtlevad inglise keeles ja meil vedas. Lõpuks see tüüp saatis meid õigesse kohvikusse ära. Selline sõbralikkus! Ja meid olid ootamas need samad Itaalia tüdrukud, kellega koos pidime sinna minema ja ära kaotasime. Nad olid päris mures. Meil ju ei ole kohalikke numbeid ka. Sellega üldse mingi imelik süsteem. Enne ei kirjuta kui päris täpselt aru pole saanud.
Rahvusvahelises toidu üritusel oli süüa oioi kui palju. Meie juurde tuldi kohe uurima, kes me oleme ja kust me tuleme. Pakkusime neile kama koos Ayraniga, mis on nende kohalik jook, meie lahja keefir. Mis te ise arvate, kas see sai söödud? :D
Itaallased olid teinud lasanjet ja kartuli roogasid oli ja lumepalli supp ja salateid ja noh kõike. Proovisin enamikke sööke, paljud meenutasid meie toite. Tore üritus- sai uusi tutvusi. Samuti saime lõpuks praktika kohta nii palju teada, et homme kell üks peame kontorisse minema. Eks näis. Lisaks kaks inimest, kes lubasid meid kesklinna viia. Jee!
Ühikasse minnes sadas vihma või noh tibutas. Teate seda suvist vihmalõhna? Jaa, see oli õhus. Väga mõnus :)
Aa ja õues kasvav aloe ei maitse hästi :D Mina loll muidugi ju pean kõike maitsma, see oli ikka väga kibe. Samuti need eilsed apelsinid, huhh kui hapud.
Esimesed sõnad, mis selgeks olen saanud.
Tamam- okei
Evet- jah
Pri kebap, lüften või Iki kebap, lüften - oleneb mitu kebabi soovid
Algus seegi eks ;)
Täna palju ei pildistanud, ilm ei olnud peale lõunat enam päikseline ka.
 |
| Suur kuju meie päevitamise pargis. |
 |
| See ei kõlba süüa! :D |
No comments:
Post a Comment