Meie praktika hakkab olemas esmaspäevast reedeni ja 8.00-15.00. Harjunud 12h tööpäevadega ja rohkemgi ja nüüd järsku 7h. Samuti meie kirurgia praks on opiblokis. Täna vaatasime kokku kolme uroloogilist oppi- radikaalne prostatektoomia, neerukivide purustamine ja tsütoskoopia, mille käigus võeti ka biopsia. Operatsioon, protseduur- kuidas mida võtta, aga huvitav oli igatahes. Oppe näeme veel homme ja reedel ning ka järgmine nädal, alles siis saame osakonda, kus ehk saame võimaluse käe ise ka külge panna. Aga tee selleni, et me saaks ise üldse midagi teha oli päris konarlik. Mitte keegi ei saanud aru meie jutust, milline meie praktika välja peaks nägema. Selle koha pealt ka enda lollus, et Learning Agreementi täpsemalt kirja ei pannud kõike. Pille oli selles osas kõige tublim!
Samuti pidasime kolmekesi maha esimese sõja ja lasime emotsioonid valla. See praktika korraldus keeras meil kõigil närvid krussi ja ütlesime lõpuks kõik kurjalt välja, mida millestki arvame. Praktika eesmärk peaks ikka olema õppimine praktiliselt, mitte lihtsalt vaatlemine jnejne. Leidsime kompromissi- Lets go with a flow. Teeme selle kirurgilise praksi nii ära, kuidas nad meist lõpuks aru said ja mingisuguse lahenduse välja mõtlesid. Midagi paremat ei tohikski enam nõuda, me pole siiski enam Eestis. Loodan, et me kahte türklast ära ei ehmatanud oma eesti keelse vaidlemisega.
Jätkuvalt on inimesed siin uskumatult abivalmid ja lahked. Haiglas üks koristaja(?) tädi otsis mulle opipapud, et ma ei peaks oma tennistega olema. Mulle muidugi meeldib tennistega, kuna siin peab niikuinii ükskõik, mis isiklikud jalatsid sul on, sinised sussid otsa panema. Nende opipapudega pääsen sellest ^_^
Usun, et Linnik oleks meie üle uhke, kui me loetleksime talle ette kõik steriilsuse vead, mida suutsime seal haiglas ja opiblokis silmata. Erinevus meie haiglatega on kindlasti olemas!
Nt'ks lahtise haava juurde jalutas keegi haiglavormis tegelane telefoniga vesteldes, ilma maskita. Ruumi, kus toimub operatsioon, jalutatakse sisse ja välja nagu tegemist oleks tavalise ruumiga. Õnneks enamikel on ikkagi mask ees, aga antiseptika vms? Silma jäi ka ainult arsti käte kirurgiline antiseptika, aga kellegi teisel küll mitte. Samuti nad kasutavad siin riidest kaitsekitleid, mis lagunevad seljas. Ühel arstil läks selga pannes nöör tagant katki ja see teibiti talle lihtsalt selga. Leidlik peab ju olema :)
Ma suutsin käia ka veel neljandal opil, mille kohta mul pole aimugi, mis seal tehti, sest keegi inglise keelt ei rääkinud. Nimelt nimme piirkonnast, isegi täpsemalt ristluu lähedalt eemaldati mingisugune tükike nahaalt. Ma võin ainult aimata, mis see oli, aga ei hakka pakkuma. Kena auk jäi igatahes, kinni õmblemist ma enam ei näinud.
Inimestest rääkides tooks veel välja fakti, et peaaegu kõik uued kellega siis tuttavaks oleme saanud ning küsinud infot millegi kohta näiteks kuidas kesklinna minna või kust saab Adana kebabi, siis pakutakse välja variant, et nad viivad meid ise. Pole paha variant ju!
Ja väga äge oli haiglas silmata tuttavaid nägusid. Meie naabrikutt jalutas ka uroloogia opiblokis ringi ja sai juttu ajada. Lõunapausi ajal nägime Rumeenia kutte.
Lõunasööki saamegi siin tasuta. Täna oli menüüs Ayran (keefir, mida ma isegi joon), mingisugune püreestatud läätsesupp ja pikk omapärane lehttaignast liha saiake, Pille pakub selle nimeks börek- Google annab väga sarnaseid isuäratavaid pilte. Söök oli maitsev!
Sain omale koera ka, nimeks panin Tupsu. Pisike armas kutsikas. Ostsin talle süüa ka ühe liiri eest. Nüüd iga hommik saab minult peotäie krõbinaid. Ühel heal päeval saate pildi ka :)
Homseni mu ustavad lugejad!
No comments:
Post a Comment