27-29.03

Reede 27.03

Tatsasime rõõmsal sammul oma kolmandale praktika päevale. Saime oma kapi kätte ja liikusime oma opiblokki ja mida ei olnud, olid opid. Toimus mingisugune suur puhastus. Kõik masinad olid ruumidest välja toodud ja töötajaid liikus minimaalselt ringi. Üks abiline märkas meie küsimärke täis nägusid ja ütles, et oppid hakkavad alles peale lõunat. Vahetasime riided ära, võtsime Starbucksist külma joogi ning suundusime järve poole. See tee, mille Pillega eelnevalt välja olime vaadanud viiski meid selle imelise veekogu äärde.

Tee alla järve äärde oli lihtne, aga pärast üles tulek ja väljas üle 20 kraadi sooja. Võttis selja märjaks ja näo punaseks küll.
Seal järve ääres peesitasime pea, et kaks tundi.

Pildid on telefoniga tehtud, seega mitte kõige parem kvaliteet. Nagu väike laps ma pidin selle suure kõrkja omale saama, Pille tugev eesti naine murdis mulle ühe :D
Kella 12'ks läksime haiglasse sööma. Mul käed punakad, Pillel ja Mariannel ninad punased. Päike ilmselgelt võtab!
Saime süüa midagi pikapoisi taolist, kartulipurtu mega väikse lusika täie ja tangudega? suppi, mis meenutas jahu kastet ja türgi magustoitu. Käisime õhtul ka seda veel söömas kahe teise erasmuslasega- üks oli poolakas ja teine rumeenlane.
Haiglas nägime ühte operatsiooni. Meesterahval oli algselt eesnäärme vähk ja kuna metastaasid hakkasid levima, siis tehti otsus eemaldada talt testised. Jällegi väga huvitav vaatamine.
Peale seda teised tüdrukud läksid poodi kartulit ostma ja mina sain ühe kohaliku peer studentiga kokku, kellega olime enne siia tulekut fb's suhelnud. Jagas mulle väärt informatsiooni ja ajasime niisama juttu.
Õhtuks olid ühika erasmuslased korraldanud mineku linna klubisse. Meile tuli ühikasse järgi buss, mis tõi pärast koju ka. Klubi ees oli omanik vastas, kes surus meie kõigiga kätt ja kutsus sisse. Klubi suurema osa rahvast moodustasid usa sõdurid, kelle baas pidi kuskil seal lähedal olema ja meie, mõned kohalik ka. Tantsuplats nägi täitsa okei välja, wc jalutas ringi selline u 7 cm pikkune sajajalgne, suitsuruumi aknad olid kaetud kiledega ning sai minna veel suurele katuse terassile, kust oli päris äge vaade raudteele, kahjuks ei teinud pilte. Klubis oli veel fotograaf, kelle käe otsas istus mingisugune kakuline, sain teda oma käe peale ka. Nii äge! Aa ja suitsuruumis oli selline natuke kõrgem väike nurgake, kus lambist tuli laest vahtu. See oli nii randoomne. Erasmuslased on siin väga sõbralikud ning võtavad kiiresti omaks.

Laupäev 28.03

Vihma sajab, seega keegi ei viitsi tulla meile linna tutvustama ja lähme jälle ise kolama. Marianne polnud veel linna näinudki. Marianne ostis omale kebabi 5 liiri eest. Mega odav ja maitsev! Jalutasime lihtsalt edasi tagasi mingisugusel tänaval. Õhtul hiljem käisime Pillega ja itaalasetega linnas söömas. Esines Türgi bänd, rahvas laulis ja tantsis kaasa. Söögid olid väga head. Kui bänd ei esinenud, siis lasti tümpsu. Natuke häiris, et liiga kõvasti oli ja jutu ajamine sellevõrra keerulisem, aga saime hakkama. Tagasi tulime öösel taksoga. Tavaline neljale kliendile mõeldud takso. Meid oli kaheksa ja me tulime campusesse tagasi ühe taksoga. Tuleb välja, et siin ei ole piiri, kui palju inimesi võib autos olla. Ees istus ühe kuti süles kaks inimest ja taga oli meid viis. Õnneks oli takso kõrge laega ja sõitis ettevaatlikult. Tavaliselt seda mootoriga masinad ei tee, valgusfoore nende jaoks nagu ei eksisteerikski. Suurem osa autosid on valget värvi, harva näeb midagi muud.

Pühapäev 29.03

Shoppama, shoppama!
Võtsime ette Mariannega tee kaugele kaugele kaubanduskeskusesse nimega Optimum.

See on outlet kaubanduskeskus, seega sai näha väga palju kallite firmade poode ning tavalisi lihtsaid poode suurte soodukatega. Midagi palju ära ei ostnud- ühe pluusi ja teksad ning läks maksma 14 euri umbes.

Seest nägi ilus välja.
Sõime lõunat õues kolmandal korrusel, kust oli vaade mošeele, mis on üks suuremaid Türgis- Sabanci Merkez Camii.
Nüüd tuleb hästi palju pilte sellest :D

Me seekord sisse ei hakanud minema, kuna mul ei olnud salli. Tuleme kindlasti tagasi!
Saamine tagasi ühikasse oli naljakas. Mul polnud halli aimugi, kust võiks bussipeatus olla, mis on suunaga ühika poole. Nuputasin kokku mingisuguse lause, et küsida kust see buss võiks minna, aga saime õnneks ühe inglise keelt oskava noore kuti, kes viis meid ühe bussi juurde, kus sõitsime natuke ja teine kutt viis meid õigesse peatusesse. Elusalt tagasi oma toas. Inimesed on nii abivalmid!

Lõpetuseks näete minu Tupsu ka ära ^_^

Temast võimatu pilti teha, kuna ta ei seisa paigal. Aga no vaadake neid silmi!

Päikest!